Carl Abraham Hunnius

Teaduslik ja teadlik lähenemine meremudale kui ravivahendile, samuti ülevenemaalise kuulsusega kuurordi tekkimine Haapsallu, on seotud meditsiinidoktor Carl Abraham Hunniusega.C. A. Hunnius sündis 3. augustil (v.k.j. 23 juulil) 1797. aastal Tallinnas Saksa soost suurkaupmehe perekonnas. Ta isa pärines Magdeburgist ja oli kuulsa teoloogiaprofessori, 16. sajandil Lutheri õpetuse eest võidelnud Aegidius Hunniuse järeltulija. Carl Abraham omandas üldhariduse Tallinna toomkoolis ja aastail 1815–1819 õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust.

Tulek Haapsallu

1820. aastal tuli äsja ülikooli lõpetanud 23-aastane Carl Abraham Hunnius Haapsallu tolleaegse kreisiarsti G. Printzi abiks ja invaliididekomando haigemaja juhatajaks. Sajandi algus oli Venemaale olnud sõdaderohke. Kuigi Haapsalu see otseselt ei puudutanud, ulatusid sõjaviletsuste järelkajad siiagi: enamik invaliididekomando haigla patsientidest olid omaaegsed sõjamehed, nüüd vigased ja haiged sõjainvaliidid, kes vajasid ravi ja hooldamist.

Ilmselt oli ka dr. Hunniuse põhitegevus esialgu seotud tolleaegsete sõjaväelaatsarettidega ning sõjainvaliidide ravimisega. Põhitöö kõrval tuli tal abi anda ka kohalikele elanikele.

 

Tõsise teadustöö algus

Lisaks praktilisele tegevusele tundis C. A. Hunnius huvi ka teaduslike probleemide vastu ja juba 1821. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis väitekirja, milles käsitles tol ajal eestlaste hulgas võrdlemisi laialt levinud naha mädapõletikku, mis tihti põhjustas üldist veremürgitust ja sageli lõppes surmaga. Ladinakeelse väitekirja, mille pealkirjaks oli “De morbo: Sinni wil (blaue Blatter) nominato, carbunculo quodam Esthonia rusticis endemo”, ühte eksemplari säilitatakse praegu Läänemaa Muuseumis. Tartu Ülikooli tolleaegsed õppejõud pidasid tema väitekirja üheks kaalukamaks ja põhjalikumaks uurimuseks neil aastail.

Pärast dissertatsiooni edukat kaitsmist lootis noor meditsiinidoktor siirduda mõneks ajaks välismaale, kuid pingeline töö invaliididekomando haiglas ja kreisiarsti abina ning hiljem kreisiarstina sundis teda sellest mõttest loobuma. Alles 1845. ja 1847. aastal võttis ta ette kaks välismaareisi oma erialaste teadmiste täiendamiseks.

Tee ravimuda juurde

Igapäevases ravitöös otsis andekas noor meditsiinidoktor üha uusi võimalusi ravi efektiivsuse suurendamiseks. Ta kirjutas välja originaalseid ravimsegusid, propageeris Haapsalu lahe merevee kasutamist suplusteks, mida siin juba 1805. aastast alates harrastati.

Juba Haapsallu saabudes hakkas teda aga eriti huvitama üks raviviis, mille kohta meditsiiniraamatutes midagi kirjutatud polnud ja millega õpetatud meedikud tegelenud ei olnud, mida aga kohalikud inimesed hästi tundsid ja ka üsna laialt kasutasid.

R. Kaulitz-Niedecki raamatus “Hapsal, ein nordisches al fresko” (1930) kirjutatakse, kuidas dr. Hunnius olla tutvunud Haapsalu meremuda tervendavate omadustega. Igapäevased arstikohustused viinud arsti sageli ka vaeste rannakalurite perekondadesse. Ühe niisuguse käigu ajal märganud ta vana kalurit, kes hoidnud paljaid jalgu päikesest soojendatud mudas. Küsimusele, mida ta seal teeb, vastanud vanake, et tal on jooksva ja et jalgade leotamine soojas meremudas toob kergendust. Dr. Hunnius asus asja teaduslikult uurima. Esimesi katseid tegi ta oma haigetega ja kohaliku garnisoni sõduritega. Mitmete haiguste puhul olid ravitulemused üllatavalt head ja saadud kogemustele toetudes asus dr. Hunnius looma muda kasutamise näidustusi ja metoodikat. Ta soovitas mudaga teha paikseid mähiseid, vanne (sooja mereveega lahjendatult), massaaže ja sissehõõrumisi. Protseduurile järgnes soe merevann.

Muda- ja mereveeravi nimestikus leidus Hunniusel umbes paarkümmend haigust, kuid ka tõbesid, mille vastu tänapäeva teadmiste seisukohalt lähtudes mudast enam abi ei saa. Kliiniliste vaatluste kõrval tegi ta ka mõningaid lihtsamaid muda koostise keemilisi uuringuid.

Haapsalu esimene mudaravila

1825. aastal rajati Haapsallu dr. Hunniuse õhutusel ja juhendamisel kohaliku edumeelse krahvi Magnus De la Gardie rahaga esimene vesi-mudaravila, mis asus praegusel Suur-Liiva tänaval.

Et krahv De la Gardie Rootsis elavad sugulased hakanud teda ja tema naist pilkavalt saunapidajaiks nimetama, müüs krahv juba mõni kuu pärast ravila valmimist selle edasi apteeker Franz Heinrich Braschele.

Sünnib isa elutöö jätkaja

Tagantjärgi tundub tähendusrikkana ka fakt, et sama aasta 28.märtsil sündis Hunniuste peres poeg Karl Arthur, kellest sai isa elutöö jätkaja. Dr. Hunniuse perekond elas suures kivimajas, praeguse aadressiga Karja 6, mis varem kuulus Ungern-Sternbergidele ja mis tõenäoliselt oli Carl Abrahami abikaasa paruness Alexandra von Ungern-Sternbergi kaasavara.

Selles majas on peatunud mitmeid tähelepanuväärseid inimesi. Kõige tuntum on praegu neist vast meditsiiniprofessor Nikolai Pirogov, keda tuntakse eelkõige selle järgi, et ta esimesena võttis kasutusele kipsmähise ja eeternarkoosi. Oma ala suure asjatundjana soovitas Pirogov muda kasutada kirurgiliste haiguste järelraviks.

Ravimuda ja Haapsalu kuulsus aina kasvab

Paljud Tartu arstid ja ülikooli õppejõud olid uuest raviviisist vaimustatud ja pidasid seda väga perspektiivseks. Arvata võib et Peterburi kõrgaristokraatia seas sai Haapsalu nimi tuntuks tänu Eestist pärit Philipp Jakob Karellile, kes oli Nikolai I ja Aleksander II ihuarst. Kuurordi mainet aitasid suurendada ka C. A. Hunniuse Haapsalut tutvustavad artiklid, mida ta saatis peamiselt Peterburi ajalehtedele.

C. A. Hunniuse ühiskondlik töö

1830. a. sai dr. Hunnius kreisiarstiks ja tema tööpõld laienes veelgi, kuid lisaks põhitööle tegeles ta linnanõunikuna mitmete haridus- ja sotsiaalküsimustega. 1839. aastal avati tema initsiatiivil Haapsalus eesti õppekeelega kool. Kindlasti võis eestikeelse kooli asutamise taga olla ka Haapsalu kreiskooli inspektor Alexander Heinrich Neus, kes oli üks esimesi eesti rahvaluule uurijaid.

Hiljem organiseeris Hunnius korjandusi linna jõukamate kodanike ja supelvõõraste hulgas ning ostis saadud rahaga kõrtsihoone, kus 1844. aastal seati sisse vaeste hoolekandeasutus. Maja asus praeguse Tallinna mnt. ja Lihula mnt. nurgal, kus praegu on autoparkla.

Riiklik tunnustus elutöö eest

Lahke ja vastutuleliku arstina ja aktiivse ühiskonnategelasena teenis Hunnius suure poolehoiu nii patsientide kui ka kogu Haapsalu elanikkonna seas ning tema teened ei jäänud märkamata ka kõrgemates ringkondades. Talle omistati 1838. aastal riiginõuniku tiitel ja Hunnius tõsteti aadliseisusesse.

Haapsalu uus moderne mudaravila

1845. aastal suri C. A. Hunniuse abikaasa, kuid aasta tõi ka rõõmu. Suuremõisa paruni Ungern-Sternbergi kapitaliga rajati uus, ajakohane ravila, mis asus piirkonnas, kus praegu on C. A. Hunniuse büst. Ravila sisustamisel kasutati ära dr. Hunniuse veerand sajandi pikkuses praktilises ravitöös saadud kogemused ning uuema arstiteaduse kõik võimalused. Valminud asutus võis oma sisustuse modernsuse ja ravikorralduse kaasaegsuse poolest edukalt võistelda tolle aja ükskõik millise välismaise muda- ja vesiravilaga.

1948. aastast jäi Haapsallu tegutsema kaks ajakohast muda-balneoraviasutust. Mõlemad olid rajatud C. A.Hunniuse initsiatiivil ja tegutsesid veel palju aastaid pärast tema surma.

Elutee lõpp

1851. aasta aprillis kutsuti doktor Hunnius Peterburist saabunud haige tütarlapse juurde. Ilmselt oli tegemist nakkusega, sest varsti pärast visiiti avaldusid samad haigusnähud ka arstil endal.

Vaatamata kolleegide jõupingutustele, lõppes C. A.Hunniuse elutee pärast mõnepäevast põdemist 10. mail. Ta maeti Haapsalu vanale kalmistule abikaasa kõrvale.

Tema järglaseks nii kreisiarsti ametis kui ka kurortoloogia alal sai Carl Abraham Hunniuse vanim poeg Karl Arthur Hunnius, kes on samuti maetud isa kõrvale Haapsalu vanal kalmistul.

Ülla Paras
Läänemaa Muuseum